MAJA AJALUGU

Linnamuuseumi hoone ajalugu ulatub 14. sajandisse. Vanim ürikuline sissekanne maja kohta kinnisturaamatusse pärineb 1363. aastast.

Keskajal asus praegusel kohal mitu maja: laokorrustega elamu ja aidad, mis alles 18. sajandil ühe katuse alla koondati. Hoone omanikeks on läbi sajandite olnud linna kõige nimekamad kodanikud – raehärrad, raesekretärid ja kaupmehed.

Hoonet on sajandite jooksul mitmeid kordi ümber ehitatud. Majas on säilinud vanad 14.–15. sajandi ehitustraditsioone järgivad keldrid, kust leiab keskaegsele Tallinnale tüüpilisi ehituskonstruktsioone – paekiviga kaetud talalaed, kalorifeer- kütteseadme säilmed, keldrikaev, väike kamin.

Dateeringuid 15. – 16. sajandi ümberehituste kohta võib leida mitmelt ehituskonstruktsioonilt: 1503 – mantelkorstna nurgapiilarilt, 1513 – keldrisse viivalt hilisgooti portaalilt. Samast ajast pärinevad ka diele puitvaheseina tahveldis, peasissekäigu portaal ja kaksikaken fassaadil.

17. sajandil muudeti õuepoolsete akende kuju. 18. sajandil ühendati osa endistest aidaruumidest elamuga ning kogu kompleks kaeti ühise barokse kelpkatusega. Sellest ajast on pärit ka barokk- ja rokokoostiilis maalingutega puitlaed ja uksed, teise korruse saali rokokoodekooriga stukklagi ning diele barokne puitrepp.

Ruumijaotuse poolest on muuseumihoone tüüpiline keskaegne elamu, mille tähtsaimaks ruumiks oli tänavapoolses osas paiknev eeskoda (diele).

Eeskoja aknad olid raidraamistuses ja trellitatud ning koosnesid tinaraamides asuvatest väikestest ruudu- või rombikujulistest klaasruutudest. Eeskoja tagumises nurgas paiknes mantelkorsten - köök.

Eeskoda oli keskaegse elamu olulisim ruum. Seda kasutati nii töö- kui laoruumina, seal sõlmiti sageli ka kaubatehinguid ja hoiti kaupu. Praegugi istub maja peremees Hans Viant oma töölaua taga ja kontrollib arveraamatuid.

Viantite perekonna käes oli hoone pea terve 16. sajandi. Hans Vianti nimi on jäädvustatud ka keldrisse viival siseportaalil. Eeskojast viis uks elutuppa (dörnse). See oli reeglina ainus köetav ruum.

Köeti keldrist kalorifeerkütteseadmest. Tellistest võlvitud ahjukolde peal asetsesid kerisekivid, mida kattis elutoa põrandas paiknev ümmarguste avadega paeplaat. Kütmise ajal olid avad suletud ning suitsugaasid juhiti korstnasse. Kütmise lõpul see ühendus aga suleti ning soe õhk pääses plaadis olevate avade kaudu elutuppa.

Elutoast läks trepp keldrisse, mille suue oli piiratud raidkividest siseportaaliga. Eluruumide peal asetsesid lao- ja aidaruumid. Aknad laokorrusel puudusid. Kauba tõstmiseks kasutati pööningul olevat vintsi. Igal laokorrusel oli kaubaluuk.

Muuseumiks kohandati hoone restaureerimistööde käigus aastatel 1963 –1965. Praeguse ilme on muuseum saanud ehitustööde käigus aastail 1997 –2000.

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.